Harju Elu avaldas artikli mustandi?

14. juulil avaldas Harju Elu artikli Meriküla loomisest, mis sisaldab palju olulisi faktivigu. Ilmselgelt on ajaleht avaldanud artikli tööversiooni ehk mustandi.

Kusjuures paar päeva enne (artikli sisuga tutvununa) saatsin ajakirjanikule rohkelt täpsustusi tekstiosade kohta, milles ta oli eksinud ja meie intervjuu salvestiselt valesti kirja pannud.

Kahju, sest ilmselt ka paberleht on juba teele läinud. Ajakirjanikud peaks aduma, et kõik, mis kirjutatakse, talletub ajalukku ja seetõttu fakte eiravad artiklid moonutavad ka ajalugu ja pärast midagi muud väita on väga raske.

Harku Valla Teataja 12.07.2017 avaldas samal teemal artikli ja korrektsete andmetega.

-------------------------------------------------------------------------------------------------------

Harju Elu korrektne, täpsustustega ja toimetatud artikkel on järgnev, mis ilmselt jäi kuhugi sahtlisse:

Miks peaks ühes keskmisest jõukamas omavalitsuses, kolmes keskmisest suuremas külas kohalikud elanikud pöörduma vallavolikogu poole taotlusega moodustada kolme küla äärealade arvelt hoopistükkis uus küla?

Aga just nii läks Harku vallas. Mitte ammu laekus volikogusse kolme külamaastikul hästi tuntud küla – Muraste, kui rahvaarvult Eestimaa suurima küla, Suurupi kui tuletornide kodu ja Ilmandu ehk Tilgu sadamaga seotud kandi– elanike taotlus moodustada kolme küla mereäärsetest kinnistutest veel neljaski küla, Meriküla. Muraste külaselts kutsus enda juurde kokku ajakirjaniku ja uue küla loomise eestvedajad, et sellele küsimusele vastust saada.

MIKS UUS KÜLA?

Rannamõisa – Kloogaranna maanteelt keerab varsti pärast Rannamõisa kirikut mere poole Tilgu tee. Pikkamisi laskub tee klindilt alla mereni, kuhu Peeter Suur kunagi Tallinna kindlustusvööndi ühe patarei tugipunkti, Tilgu sadama rajas. Eesti riik ehitas varsti peale taasiseseisvumist Tilgu tee lõppu, Muraste küla klindi alla, piirivalvekooli, mida rahvas senimaani nii kutsub, kuigi selle nimi on mitu korda muutunud. Loodavast külast enam kui pool on looduskaitsealadega kaetud, keskkonnakaitse eestvedajad peavad samuti kohta unikaalseks. Nii et strateegiliset oluline on see paik alati olnud, kuigi ajaloolisest Tilgu sadamast on vähe järel ning piirivalvekoolgi koos politseikolledžiga on minema kolinud ning kinnisvaraarenduste surve looduskaitsealale üha suureneb. Seda enam tunnevad aga looduslikult ja geograafiliselt omapärase – et mitte öelda eraldatud – paiga pärast muret seal elavad inimesed, kes on juba ammu rajanud omale kodud kahel poole Tilgu teed, mere ja klindi vahele.

„See pole esimene kord, mil klindi all elavad inimesed tahavad oma küla ja külaseltsi moodustada,“ meenutab lähiajalugu Muraste külaseltsi juhatuse liige Aule Kikas. Tema ise elab küll klindi peal, Muraste ülemises osas, on aga külaseltsi  tegevuse eestvedajana nõus uue küla loomisel nõu ja jõuga aitama. Kahele poole teed tekiks ridaküla – nii nagu need piki Peipsi randa jooksevad.

„Juba 2009. aastal mõtles rannarahvas aktiivselt oma küla mõtet, kaalus külaseltsi moodustamist. Paraku mõte siis mõtteks jäigi,“ meenutab Aule Kikas. „Aga ehk see, et me  toona asjale ametlikku käiku ei andnud, on hoopis kasuks tulnud – oleme paikkonna ajalugu paremini tundma õppinud, tutvustanud kõigis kolmes külas oma nägemust uuest loodavast külast,“ arvab üks idee eestvedajatest Mairold Vaik. Ajaloost kõneldes tõestavad ka vanad kaardid, et klindi all on Meriküla kunagi asunud. „Tegelikult oli see küll üks suur talu, nii suur, et rahvas seda Merikülaks kutsus,“ vaidleb kohanimede ajalugu põhjalikumalt uurinud Aule Kikas kaartitele natukene vastu.

RANNARAHVAS ON ÜKSMEELNE

„Hiljaaegu, maikuisel “Teeme Ära“  talgupäeval, mil Tilgu tee ümbruest ja rannalt prahti koristasime, käisime  ka kohalikud pered läbi, nii oma poolsada maja. Ja küsisime elanike arvamust uue küla kohta. Kõik küsitletud toetasid,“ kõneleb teine „oma küla mõtte“ eestvedaja ja Ilmandu kandi elanik Margus Tammemäe.

 „Tilgu tee on rohkem kui neli kilomeetrit pikk. Need, kes elavad Tilgu tee tagumises otsas on ju naabrid nendega, kes elavad Tilgu tee alguses. Samal ajal pole need praegu ühe küla inimesed,“ kõneleb Andrus Saliste Murastest.

„Meil on kahel pool Tilgu teed elavate peredega palju enam koos ühiseid probleeme lahendada kui nendega, kes elavad klindi peal,“ kõneleb Margus Tammemäe. Ja toob lihtsa näite: kui merel ennast tormiks vilistanud tuul võtab ette puid Tilgu teele murda, siis ei pea „mäepealsed“ mäealuseid aitama, Tilgu tee rahvas peab ennast ikka ise maanteele pääsemiseks puudest läbi lõikama.

„Nelja kilomeetrine Tilgu tee on siiamaani valgustuseta, ohtlik sõita pimedal ajal. Kes ikka toetusfondidele projekti kirjutab ja vallamajast toetusraha taotleb, kui mitte meie, rannarahvas ise,“ toob Margus Tammemäe veel ühe näite.

„Ühiselt koristame randa, ühiselt peame seal pidu – oleme juba praegu nagu üks küla, on vaja vaid juriidiliselt ära vormistada,“ võtab Mairold Vaik kokku ühised huvid.

HIRMUL ON MERE NÄGU

Ilmandu ja Muraste seltside jaoks on uue küla sünd suur emotsionaalne muutus: mereäärsetest küladest saavad äkki sisemaakülad? Seega võimaliku vastuseisu tõttu pole Meriküla kandmine kaardile veel päris kindel. Ehk võetakse kuulda ka neid, kellest tulevase Meriküla inimesed tahavad lahku lüüa ehk Ilmandu, Muraste ja Suurupi ülejäänud elanikud? Ollakse kõhklevad, et äkki pannakse mere äärde viivad teed lukku...

„Olgu mureta,“ naerab Mairold Vaik, „95% loodava Meriküla kinnistutest pole mere ääres. Meie esmane huvi on samuti säilitada kallasrada kõigi jaoks avatuna ja head juurdepääsud randa, et nii kohalikud kui ka kaugema kandi inimesed merele ligi pääseksid.“

Äkki kardavad Muraste või Suurupi elanikud, et kui nende külad ei piirne enam merega, siis kinnisvara väärtus langeb? Arendaja müüs ju inimestele mereäärseid kinnistud...

„Ega siis kellegi maja rannast kaugemale lähe, samasugune lainekohin on sumedatel augustiõhtutel ikka õuel. Ja kelle pilk ulatub majade vahelt merd nägema, näeb seda edaspidigi. Ei hakata Merikülas rannale pilvelõhkujaid ehitama. Juba looduskaitsealade piirangud ei lase sel sündida,“ vastab hirmu tundjatele Margus Tammemäe.

„Kui tekib aktiivne külaselts, mis uusi väärtusi loob, siis kasvab ju kogu piirkonna väärtus, ka Ilmandu, Muraste ja Suurupi külas, mis külgnevad Merikülaga,“ on Aule Kikas kindel. „Tavaliselt inimesed kolivad kokku ja ajapikku tekib kogukond. Merikülas on see veidi erinev, meie mõistes täiesti uus, tunnetuslik kogukond ja ehk see ongi peamine põhjus, miks mõned on uute piiride loomise teemal hämmingus.“

MERI KOHISEB OOTUSRIKKALT
Harku valla 29. juuni volikogu arutas rannarahva taotlust uue küla moodustamiseks. Ettekande tegi vallasekretär Ive Eevel. Ettekandja tõdes, et seda kahele poole Tilgu teed jäävat klindialust kanti on sajandeid Merikülaks kutsutud, sel puudub looduslik seos klindi peale jäävate külaosadega; selles piirkonnas elavad inimesed on ka moodustamas oma kandi külaseltsi. Vallasekretäri kinnitusel on ette valmistatud volikogu otsuse eelnõu, mille kohta peale avalikustamist oodatakse antud ala elanike ja seal kinnistuid omavate inimeste arvamusi või proteste kuni 1. augustini.

Nüüd peab oma sõna ütlema Ilmandu, Muraste ja Suurupi küla ülejäänud rahvas: kas lastakse 133 kinnistul mere ääres oma küla moodustada?

Meri kohiseb ootusrikkalt. Loodava küla ala inimesed on päri ja positiivselt meelestatud, nende jaoks ei ole uue küla loomisega seoses mingeid muresid ega sasipuntraid.

ARTIKLI MUSTAND HARJU ELU VEEBILEHEL